Taas teel … Shark Bay

Hommikul ajasin end taas auto tagaistmelt püsti ja vaatasin ümbrust, kuhu ma öösel pimeduse varjus olin saabunud. Minu üllatuseks oli parklas ligi kümme autot, kelle juhid uniste nägudega enda autos kössi vajunud kere taas sirgeks venitada püüdsid. No ei olnud minusugused päkkerid, vaid täiesti tavalised australlased. Küllap oli Karratha majutusasutuste hinnad isegi neile liiga kõrged :-)

Aga ees oli uus päev ja uued kilomeetrid, mida tõttasin läbima. Plaanisin sõita lääneranniku põhjapoolseimasse tippu, et külastada oma saksa sõprade sõnul võrratut Exmouth'i ja selle linnakese ümbrust. See oleks mulle toonud taas mõnisada lisakilomeetrit, aga midagi ma ju pidin ette võtma, et oma hoogu maha saada … kolme päevaga sõita Katherine'ist Perth'i … no sama hästi oleks võinud ju sõita järjest 36 tunniga ja mööda sisemaad. Seega pidin kuskil vahepeal end peatuma sundima. Tegin veel peatuse Exmouth'i teeristis, et korra hinge tõmmata. Parkisin ühe suure infotahvli juurde, kus oli Exmouth'i kohta palju kirjas. Uursisin ja puurisin ning peamine, mis silma torkas oli kellegi markeriga kirjutatud kiri: Exmouth is overrated … ja siis järgmise inimese poolt oli lisatud: it's true … ja siis kolmas: agree. Millegipärast pidasin nende tundmatute kriitikute hinnangut pädevamaks kui oma sõprade soovitust kindlasti Exmouth'i külastada. Ja ei läinudki :-)

Aga Shark Bay rahvuspark oli see, kuhu mu saksa sõbrad ei jõudnud, mistõttu tekkis mul eriline kiusatus ise seda külastada. Edasi tuli endale vaid meelde tuletada pidevalt, et ma mõnesaja kilomeetri pärast saabuvast ristmikust mööda ei põrutaks. Seni aga püüdsin nautida teeäärset ümbrust, mille ilme oli täielikult muutunud. Taimestik oli muutunud väga kiduraks, ehk oleks isegi õigem öelda, et taimestik oli kadunud ning asendunud liivase körbega. See vaatepilt, kus keset liivakõrbe jookseb must pikk sirge tee, see oli just kui taas ühe väikese unistuse täitumine. Silmanurgast nägin silti, mis juhatas teeääres asuva mäe otsa, et nautida suurepärast vaadet sellele maastikule. Ja seal üleval oli ilus … ilmatult suur tasane liivane väli mida kaugelt silmapiirilt piira türkiissinine ookean … vapustav kontrast.

Peagi keerasin maanteelt Shark Bay rahvuspargi suunas. Selleks ajaks oli kogu ümbruskond taas täielikult muutunud. Kollane liiv maas oli asendunud punasega ning seda kattis madal roheline tihe okaspõõsastik, taamal kumamas heleda liivaga kaetud rannad ja nii sinine ookean. Poolsaare tipu poole sõites oli ookean pea kogu aeg vaateväljas, kord vasakul käel ja siis jälle paremal ja siis mõlemal pool korraga. Kogu see 130 kilomeetrit oli mu senise teekonna kõige ilusam. Kogu tee suunasid sind teavitussildid kõike seda maailmapärandilist ilu lähemalt kaema. Esimesena jäi teele rand, kus mille veepiir kaetud teatud bakterite poolt tekitatud kivististega - stromatoliidid. Teisena sattusin Shell Beach'i randa, kus rannaliiva moodustavad mitte liivaterad, vaid tillukesed merikarbid.

Seejärel suutis aga taas auto mu paanikasse ajada, sest automaatkast enam üle teise käigu minna ei suvatsenud. Õnneks oli ainsa ja lähima linnani vaid 35 kilomeetrit. Peatsin auto. Sikutasin ja sakutasin käigukangi edasi-tagasi. Panin sisse tagurpidi käigu ja sõitsin mõnikümmend meetrit tagurpidi ja proovisin kõiki muid režiime. Lõpuks hakkas käigukast taas tööle. Aeg ajalt ikka kõhis sõidu pealt kolmadale, kuid auto vedas mu linna ära. Kahjuks jäid paljud kaunid kohad vahetult enne Denham'i linna vaatamata. Aga see oli minu jaoks sellel hetkel tühine mure. Põikasin linnakese rannaäärsel peatänaval asuvasse hostelisse ja võtsin toa. Ehk tuleb väike puhkus autole kasuks. Kahtlesin, kuid paremat mul talle välja pakkuda ei olnud. Oli reede ning lubasin omale peale paaripäevast pingutust mõned õlled oma toakaaslastega. Muremõtted jätsin hommikusöögiks.

Kuidagi üllatavalt vaikne oli sellel hostelis. Vist ei olnud seal veel see päris õige hooaeg, sest vaikne oli kogu see linnake. Kohalik kevad andis tunda, kõik ootasid siin suurt suve ja koos sellega saabuvaid turiste. Kogu hostelist oligi hõivatud ainult meie kolme magamistoaga tubadeblokk, kuid kui sul on lauatäis toredaid inimesi ja külma õlut, siis rohkem polegi vaja.

Hommikul pidime paarkümmend kilomeetrit eemale Monkey Mia nimelisse kohta sõitma, kus mõnele õnnelikule ehk oleks avanenud võimalus delfiine toita, kuid kella poole kuuene äratus ei olnud minu jaoks. Peale paari ööd autos oli uni voodis liiga magus. Sama arvas ka minu argentiinlasest toakaaslane Luciano, kes oli oma retkel hääletades Melbourne'ist Exmouth'i, viimased ööd tee ääres põõsas maganud. On ikka seltskond :-)

Peale une täis magamist aga otsustasime siiski natuke ümbrust avastada. Õigemini tegi argentiinlane mulle tuuri kohtadest, mida ta eelmine päev jalgsi ringi käies oli avastanud. Kolasime lähedal asuva laguuni ümber ja vaatlesime väljal ringi lippavaid emusid. Kuna ilm oli suhteliselt jahe ja tuuline, siis snorgeldama laguuni ei kutsunud kohe üldse. Sõitsime ka sinna delfiinide lahesoppi, kuid juba sissepääsu eest nõuti raha ning delfiinide toitmise eest veel mõnikümmend dollarit … Ah põrgusse, nägin ja toitsin neid delfiine ka juba krevetilaeval.

Seadsime end peale hommikusööki minekule. Suure teeni oli meil ju ühine tee. Sealt edasi suundusin mina lõunasse ja tema hääletades edasi põhja. Lubasin talle, et ei küsi selle eest bensiiniraha, nagu meie toakaaslastest shveitsi tüdrukud olid seda teinud eelmisel päeval. Naersin päris pikalt kui ta mulle rääkis, kuidas rikkad shveitsi tüdrukud vaest hääletajat nöörisid.

Taas röövis paagitäis bensiini mult sada dollarit ja kõik algas taas. Järgmine peatus … pagan seda teab. Perth'ini on veel üle 800 kilomeetri. Kurb oli ainult see, et aega oli mul rohkem kui raha … nagu alati :-)